Lissubell stuudio

On aegu, mil ma tundsin, et pean kogu aeg tugev olema. Et kui ma näitan välja kurbust, pettumust või segadust, siis see teeb mind nõrgaks või teeb teiste elu raskemaks. Ma surusin oma tunded alla ja keskendusin sellele, kuidas ma välja paistan – mitte sellele, mida ma sees tunnen. Aga siis hakkasin märkama, et see pidev allasurumine tekitas ärevust, ebakindlust ja vaimset väsimust. Ma ei teadnud enam, mida ma päriselt tahan või vajan.

See sai pöördepunktiks minu jaoks – hetkeks, mil ma hakkasin endalt küsima: „Mida ma praegu päriselt tunnen?“ Mitte seda, mida ma peaksin tundma kellegi teise arvates, või mida ma tahan näidata välismaailmale, vaid seda, mis päriselt minus toimub. Oli hetki, kus ma vastasin endale vaikuses, pisarsilmil, sõnadega nagu: „Ma tunnen end nähtamatuna“, „Ma olen väsinud olemast kogu aeg tugev“ või „Ma igatsen, et keegi lihtsalt kuulaks mind, ilma parandamata.“

See küsimus – mida ma praegu tunnen? – ei ole lihtsalt mõtteharjutus. See on ukse avamine iseenda juurde. See on hetk, kus kõik maskid võivad langeda ja ma saan olla aus. Iseenda vastu. Ma avastasin, et sageli olin ma tegutsenud autopiloodil: naeratanud, korraldanud, aidanud, kuid samal ajal olin omaenda vajadused tahaplaanile jätnud. Ma ei olnud endalt küsinud, kas ma tahan seda, mida ma teen, või lihtsalt arvan, et pean.

Eneseanalüüs algabki siit. Mitte suure küsimusega „Mis on mu elu mõte?“, vaid väga lihtsa, aga sügava aususega: „Kuidas ma end täna tunnen?“
Kui me võtame aega, et kuulata oma sisemaailma, ilma hinnanguid andmata, siis hakkab avanema uus arusaam. Tunded, mida ma pidasin varem tülikaks või ebamugavaks – nagu ärritus, kurbus või igavus – muutusid suunanäitajateks. Nad aitasid mul näha, kus ma ei ela kooskõlas oma väärtustega, kus ma vajasin piire, puhkust või rohkem tõde.

Sellest hetkest alates hakkas mu elu muutuma. Mitte väljastpoolt sisse, vaid seestpoolt välja.

Mis on minu jaoks muutunud?

Kui ma hakkasin lubama endal tunda kõike, ilma et ma neid tundeid kohe sildistaks heaks või halvaks, toimus minus midagi olulist. Varem ma tihti ignoreerisin tundeid nagu ärevus, pettumus või kadedus – sest olin õppinud, et need pole “ilusad” või “kasulikud”. Ma naeratasin ja tegelesin asjadega edasi, aga sees oli justkui pidev rahutus.

Ühel päeval juhtus midagi, mis pani mind sügavamalt peatuma. Nägin sotsiaalmeedias tuttavat, kes oli just saanud endale töö, millest olin salaja ammu unistanud. Ta kirjutas, kui inspireeriv ja vaba ta end tunneb. Ja minu esimene reaktsioon? Mitte rõõm tema üle, vaid kadedus. Ja selle peale tuli süü: “Ma olen halb inimene, et ma ei oska rõõmustada teise edu üle…”

Aga siis – selle asemel, et tundeid maha suruda – lubasin neil hetkeks olla. Ma küsisin endalt:
“Mida see tunne mulle öelda tahab? Mida ma igatsen?”

Ja vastus tuli ausalt ja selgelt:
“Ma igatsen vabadust. Ma igatsen, et ka minul oleks julgus teha oma valikuid, mitte jääda turvalise, aga mind piirava tee peale.”

See taipamine oli suur. Kadedus ei olnud märk sellest, et ma olen halb inimene – see oli kompass, mis juhatas mind soovini, mida ma polnud veel julgenud endale tunnistada. Sellest hetkest alates hakkasin teadlikumalt uurima, mis on need eluvaldkonnad, kus ma ei ela kooskõlas iseendaga.

Millised on minu taipamised sellest loost?

1. Ära sildista tunnet kohe “halvaks” või “valeks”.
   Kui tunned kadedust, viha, väsimust või ükskõiksust – küsi: “Mis see tunne mulle näitab? Mida ma praegu tegelikult vajan?”
2. Loo endale turvaline hetk tunde kuulamiseks.
   Näiteks igal õhtul 5 minuti jooksul kirjuta: “Täna tundsin kõige rohkem…” ja vaata, mis tuleb. Ilma filtreerimata.
3. Märka korduvaid tundeid.
   Kui mingi tunne tuleb ikka ja jälle, siis seal on peidus sõnum, mida sa pole veel lõpuni kuulnud.
4. Too oma tunnetest välja igatsus või vajadus.
   Näiteks: “Ma olen rahulolematu… sest ma vajan rohkem loovust / puhkust / tunnustust.”
5. Ära jää ainult analüüsima – tee ka väike samm.
   Kui mõistad, mida vajad, küsi endalt: “Mis on üks väike asi, mida ma saan homme teha, et sellele lähemale liikuda?”

Täna ma näen oma tundeid hoopis teisiti. Nad ei sega mind – nad aitavad mind. Iga tunne, ka see ebamugav, on osa minu sisemisest GPS-ist. Ja kui ma neid kuulama õpin, siis liigun samm-sammult elu poole, mis on kooskõlas minu südame ja tõeliste soovidega.

Kui sina praegu tunned, et oled segaduses, väsinud või kinni jäänud – siis võib-olla ei pea sa kohe midagi “parandama” või “lahendama”. Äkki esimene samm on lihtsalt lubada endal tunda. Ja sealt edasi… hakkab kõik vaikselt muutuma.

Kuidas ma manifesteerimist teisiti mõistan?

Kui ma esimest korda kuulsin sõna „manifesteerimine“, tundus see natuke nagu võlulamp. Kirjuta oma soov üles, tunne head tunnet – ja küll universum toob! Mulle meeldis see mõte, sest see tundus kerge ja lootustandev. Aga aja jooksul märkasin, et kuigi ma kirjutasin üles, mida ma tahan – rohkem vabadust, paremat sissetulekut, rõõmu, selgust – siis paljud neist asjadest ei ilmunud lihtsalt „ukse taha“.

Mingil hetkel ma isegi tundsin pettumust. Kas ma ei soovi piisavalt tugevalt? Kas ma ei usu õigesti? Kas midagi on minus katki?

Aga siis hakkasin küsima sügavamalt – mida ma päriselt tahan? Ja miks?

Ja ma sain aru, et ma olin kirjutanud soove, mis põhinesid välisel vormil (nt „tahan töötada kodust“, „tahan 3000 eurot kuus“, „tahan olla edukas“) – aga ma ei olnud küsinud, millist tunnet ma nende soovidega luua püüan. Kas see on rahu? Loovus? Kuuluvustunne? Turvatunne? Vabadus?

Üks päev kirjutasin ma päevikusse:
“Tahan, et mul oleks rohkem kliente. Tahan, et mu ettevõtmine kasvaks.”

Ja siis küsisin endalt:
“Miks ma seda tahan?”
“Mida ma loodan selle kaudu tunda?”

Ja tuli vastus: “Ma tahan tunda, et ma olen kasulik. Et ma liigun edasi. Et ma ei jää seisma.”

Sel hetkel sain aru, et ma ei pea ootama, kuni mul on 10 uut klienti, et tunda edasiliikumist – ma võin juba täna tegutseda nii, nagu ma liiguks. Ma võin kas või ühe sammu teha – kirjutada kellelegi, jagada oma lugu, arendada ideed. Ja juba see tekitab minus tunde, et ma liigun. Ja see tunne… ongi see, mida ma olen kogu aeg otsinud.

Kuidas ma täna manifesteerin?

Ma teen kaks lihtsat praktikat, mida kombineerin iga päev:

1. Eneseanalüüs – kontakt iseendaga
Võtan vähemalt korra päevas aja maha ja küsin:

• Mis emotsioon mind praegu saadab?
• Kas see toetab mind või juhib kõrvale?
• Mida ma vajan, et tunda end kooskõlas iseendaga?

See ei pea olema pikk protsess. Mõnikord piisab viiest minutist. Mõnikord ma kirjutan, mõnikord lihtsalt vaatan aknast välja ja kuulan oma sisemist tunnet.

2. Manifesteerimine – tunne, mitte vorm
Ma ei keskendu enam ainult sellele, mida ma tahan omada, vaid sellele, kuidas ma tahan end tunda.

Näiteks:

• Ma visualiseerin, kuidas ma istun oma stuudios ja tunnen rahulolu.
• Kujutan ette, kuidas ma ärkan üles kerguse ja inspiratsiooniga.Tunnen, et ma olen hoitud ja väärtuslik ka siis, kui midagi ei juhtu kohe väliselt.
• Ma manifesteerin seisundit, mitte pelgalt saavutust.

Mida ma olen selle kogemuse juures taibanud?

💡 1. Küsi endalt iga soovi puhul: „Miks ma seda tahan?“. See aitab sul jõuda peidetud vajaduseni – tunde, mitte asja või olukorrani.

💡 2. Kirjuta oma manifesteerimine tunnetena: Näiteks: „Ma soovin tunda rahu, loovust, kuuluvust.“ Siis vaata, mis tegevused või suhted seda sinus toetavad.

💡 3. Alusta sellest, et toob sulle täna natukenegi seda tunnet. Kui tahad tunda vabadust – milline väike valik täna annaks sulle vabaduse tunde? Kui tahad selgust – mis aitaks sul peas ruumi luua?

💡 4. Ära oota ideaalseid tingimusi – loo neid sammhaaval. Manifesteerimine ei ole ootamine. See on valimine ja loomine, iga päev, üks tunne korraga.

Täna ma ei küsi enam ainult: “Kuidas ma saan selle või tolle eesmärgi?” Ma küsin hoopis: “Kuidas ma saan endas täna rohkem kohalolu, vabadust ja rõõmu luua?”

Ja kui ma nendele küsimustele vastan – siis elu tuleb vastu. Mitte kohe ja mitte alati nii, nagu ma ootasin. Aga päriselt. Täpselt nii, nagu ma tegelikult vajan.

Kui sa soovid muutust, siis alusta tunnetest. Mitte eesmärgist, vaid emotsionaalsest seisundist, milles sa tahad elada. Küsi endalt:

• Millal ma tundsin end viimati rahulolevana?
• Millal ma tundsin, et olen ühenduses iseendaga?
• Mis tunded tulevad mulle kergelt? Mis on raskemad?
• Mis võiks olla see väikene samm, millega ma saan luua rohkem ruumi nende tunnete jaoks?

Ja kui sa tunned, et sa ei oska oma tunnetele nimesid anda – siis alusta kasvõi sõnaga „rahutus“ või „igatsus“ või „lootus“. Sina ei pea kõike kohe teadma. Aga sa võid alustada. Ja lubada endal tunda.

Kui ma andsin endale loa olla päriselt mina – koos kõigi oma tunnetega – hakkasid asjad muutuma. Ma hakkasin kuulma oma sisemist häält. Ja see hääl ütles: sa oled väärt elama elu, mis on kooskõlas su südamega.

See ei ole kiire protsess. Aga see on tõeline. Ja iga samm loeb.
Anna endale täna luba tunda. Ja homme – luba endal luua.

Tule vaatama meie podcasti esimest hooaega siit: https://www.youtube.com/@Lissubellstuudio

Tule vaata meie e-poest eneseanalüüsi ja manifesteerimise tooteid: https://www.shoplissubellstuudio.ee/

Tule liitu meie kogukonnaga Facebookis: https://www.facebook.com/groups/eneseanalyysijamanifesteerimisekogukond

Tule liitu meie Patreoniga, kus meil on käimas 20-päevane ühine teekond: https://patreon.com/lissubellstuudio