On hetki elus, kus kõik väliselt tundub justkui korras, aga sees on tunne, nagu jookseks pidevalt peaga vastu nähtamatut seina. Ma olen näinud inimesi naeratamas, olles samal ajal murtud. Olen ise ka tundnud, mida tähendab vaikida, kui süda karjub abi järele. Just seetõttu tahan rääkida teemast, mis võib olla ebamugav, aga on vajalik – lähisuhtevägivallast. Ning sellest, kuidas eneseanalüüs ja manifesteerimine võivad olla osa tervenemise teekonnast.
Nagu ikka kunagi nooremana arvasin, et vägivald tähendab ainult sinikaid ja karjeid. Aga tegelikkus on palju keerulisem. Vägivald võib olla pilk, mis alandab. Vaikus, mis karistab. Sõnad, mis söövad eneseväärtuse seestpoolt tühjaks. Ja see kõik võib toimuda täiesti tavalises kodus, kus kõrvalistele tundub kõik ideaalne.
Mina õppisin elatud elu jooksul mõistma, et vägivald ei pea alati olema nähtav, et jätta sügavaid arme. Ning et iga inimene, kes on sellise kogemuse läbi elanud – või kõrvalt näinud –, kannab endas midagi, mis vajab märkamist, kuulamist ja tervendamist.
Eneseanalüüs kui esimene samm
Kui keegi oleks mulle kümme aastat tagasi öelnud, et ma oskan ükskord oma sisemiste ärevuste ja konfliktidega päriselt rahulikult silmitsi seista, oleksin ma ilmselt naeratanud ja mõttes mõelnud: “Mul ei ole selleks aega ega jaksu.”
Tõde on see, et ma olin harjunud jooksma. Mitte füüsiliselt, vaid emotsionaalselt. Kui mingi olukord tekitas minus pinget või keegi puudutas mu “valupunkti”, siis mu esimene reaktsioon oli eemalduda, teha nägu, et kõik on korras, või lihtsalt “matta ennast tegutsemisse”. Mitte tunda, mitte kuulata, vaid tegutseda – kuni järgmise kokkuvarisemiseni.
Minu esimene tõeline kokkupõrge iseendaga
Üks kõige olulisem äratus tuli pärast tülitsemist inimesega, keda ma väga armastasin. See oli pealtnäha tavaline konflikt – keegi ütles midagi, mis mulle ei meeldinud, mina tõmbusin endasse ja vaikisin. Väliselt rahulik, sees aga täielik torm. Järgmisel päeval kõndisin üksinda pargis, kui mu silmad järsku vett jooksid – mitte kurbusest, vaid äratundmisest.
Ma küsisin endalt esimest korda päriselt:
👉 “Miks see mind nii väga häiris?”
👉 “Kust ma seda tunnet veel mäletan?”
👉 “Kas see oli tõesti tema sõnade valu – või mu enda mineviku haav, mis jälle ärkas?”
Ma sain aru, et see polnud see inimene ega isegi see hetk. See oli midagi palju vanemat – tunne, et mind ei kuulata ega võeta tõsiselt. Lapsepõlve jäänuk, mida ma olin aastaid endaga kaasas kandnud. Ja see taipamine murdis midagi minus… mitte negatiivses mõttes, vaid tervendavalt.
Eneseanalüüs ei tähenda enese süüdistamist – vaid ausust ja hoolt
Sellest hetkest alates hakkasin teadlikult endaga rääkima. Iga kord, kui tunnen, et midagi “aktiveerib” minus tugeva reaktsiooni, ei küsi ma enam “Kuidas ma sellest üle saan?” vaid “Mida see olukord mulle endast räägib?”
See ei tähenda, et ma õigustan teiste halvasti käitumist. See tähendab, et ma ei anna oma sisemist rahu enam pimesi kellegi teise kätte. Ma ei taha olla ohver, kes ootab, et keegi teine teda päästaks või mõistaks. Ma tahan olla iseendaga kontaktis – ja selle kaudu ka teistega aus.
Soovitan sulgi proovida…
Kui sa märkad, et mingi olukord või inimene sind ebamõistlikult ärritab, siis proovi enne reageerimist:
- Istuda hetkeks vaikuses.
- Kirjutada välja kõik mõtted ja tunded – ilma tsensuurita.
- Küsida endalt:
“Kas see, mida ma praegu tunnen, on seotud selle konkreetse olukorraga – või on see tuttav tunne varasemast?”
“Mida ma tegelikult vajan?”
Mina sain eneseanalüüsi kaudu aru, et paljud minu reaktsioonid ei olnud seotud teistega, vaid minu enda sisemise ebakindluse või mahavaikitud vajadustega. Kui ma neid märkan ja tunnustan, siis saan ma nendega midagi ette võtta – rahulikult, väestunult, ilma süüdistuseta.
Ma ei ole täna inimene, kes kunagi ei ärritu või ei tunne end haavatavana. Aga ma olen inimene, kes suudab üha kiiremini märgata, mida ta tunneb, miks ta tunneb, ja kuidas ta saab end hoida. Ja see on minu jaoks suurim vabadus.
Kui sinagi soovid õppida end rohkem kuulama ja ennast mitte enam kaotama igas pingelises olukorras, siis võib-olla on just eneseanalüüs see esimene samm. Mitte suur elumuutus, vaid üks lihtne küsimus: “Kuidas mul tegelikult päriselt läheb?”
See küsimus võib muuta rohkem, kui sa esialgu arvad.
Manifesteerimine ei tähenda lihtsalt soovimist – see tähendab valikut
Kui ma esimest korda kuulsin lauset: „Sa saad luua elu, mida sa päriselt tahad“, tundus see minu jaoks… ilus, aga ebarealistlik. Ausalt öeldes natuke nagu unistamine roosade prillidega. Kuidas saab keegi päriselt valida rahu, armastust ja küllust, kui sees on ainult ärevus, ebakindlus ja pidev tunne, et ma pole piisav?
Minu peas keerlesid tol ajal hoopis teistsugused mõtted:
👉 “Ma pean rohkem pingutama, muidu kõik kukub kokku.”
👉 “Kui ma ise ei hoia kõike kontrolli all, läheb midagi valesti.”
👉 “Ma ei saa lubada endale unistamist – päris elu on keeruline.”
Ma elasin pidevas ooterežiimis. Ootasin, et keegi teine kinnitaks, et mul on hästi läinud. Et keegi teine lubaks mul puhata. Et keegi teine teeks mind nähtavaks. Aga see päev ei tulnud.
Muutus algas siis, kui ma väsisin ootamast
Ühel hetkel ma lihtsalt väsisin. Väsisin sellest, et kogu mu elu oli üks pidev reageerimine teistele. Otsustasin, et kui keegi teine ei tule mind päästma, siis võib-olla… ma saan proovida ise.
Hakkasin kirjutama. Mitte pikki esseesid, vaid lühikesi lauseid, igal hommikul.
🖊️ “Ma tahan tunda rahu.”
🖊️ “Ma soovin armastavaid ja siiraid suhteid.”
🖊️ “Ma tahan, et minu töö tooks mulle rõõmu ja tähendust.”
Kirjutasin, kuidas ma tahan, et minuga räägitakse. Millises keskkonnas ma tahan elada. Millist tunnet ma soovin enda sees kasvatada. Mitte “mida ma tahan saada”, vaid mida ma tahan kogeda.
Ja see oli raske. Eriti alguses. Sest mul oli harjumus unistust kohe maha suruda: “No kes ma ikka olen, et niimoodi elada?” Aga iga päev, kui ma kirjutasin ja lubasin endal hetkeks uskuda, juhtus midagi väikest – ma hakkasin märkama, et mul on tegelikult valik.
Valik mitte kontrollida kõike.
Valik mitte joosta ärevuse eest.
Valik mitte jääda sellesse, mis enam ei teeni.
See ei juhtunud üleöö. Ei tulnud suuri ilmutusi ega võluväel paranevaid suhteid. Aga minu sisemine kompass hakkas nihkuma. Ma märkasin, et ma ei reageerinud enam vanadele päästikutele samamoodi. Et ma ütlesin mõnele asjale “ei”, mida varem poleks julgenud. Et ma ütlesin “jah” isegi siis, kui ei teadnud veel, kuhu see viib – aga tundsin, et see on kooskõlas sellega, mida ma tahan tunda.
Manifesteerimine pole ainult visualiseerimine – see on eluviis
See on valik iga päev küsida:
💬 “Kas see, mida ma praegu teen, mõtlen või valin, viib mind lähemale elule, mida ma päriselt tahan?”
Mõnikord on vastus ebamugav. Sest see võib tähendada loobumist harjumustest, suhetest või turvatundest, mis ei toeta enam su kasvu. Aga teekond, kus sa hakkad looma elu enda sisemise tõe järgi – see on vabastav.
Täna, kui ma kirjutan endale afirmatsioone või teen uue kuu alguses oma unistuste plaanide sõnastusi, ei tee ma seda enam lootuses, et maailm mulle midagi “annab”. Ma teen seda, et meenutada endale: mina olengi looja.
Ja see on kõige võimsam tunne maailmas.
Kui sa tahad alustada, siis tee seda täna. Kirjuta endale:
– Millist elu sa tahad tunda?
– Kuidas sa tahad, et sinuga räägitakse?
– Millist tunnet sa tahad oma kehas, mõtetes ja suhetes igapäevaselt kogeda?
Ja kui tundub, et see kõik on hetkel liiga palju – siis alusta ühe ainsa valikuga. Näiteks: “Täna ma valin rääkida endaga lahkelt.”
Üks valik korraga. Just nii sünnib uus elu
10 taipamist, mis on mind edasi aidanud
- Vägivald on rohkem kui füüsiline valu. Ka sõnad ja vaikimine võivad jätta haavad.
- Vägivald järgib tihti mustrit. Kui märkad tsüklit, siis tea – sa ei kujuta midagi ette. See on päris.
- Ühiskondlikud hoiakud võivad süvendada vaikust. “Äkki sa ikka ise provotseerisid…” – need laused tuleb murda.
- Abi otsimine ei ole alati lihtne. Hirm, häbi ja rahaline sõltuvus võivad siduda. Aga abi on olemas.
- Pealtnägijana on sul jõud. Märka. Küsi. Toeta. Ära vaata mööda.
- Empaatia loob tervenemise ruumi. “Ma usun sind” võib olla kellegi päästepunkt.
- Kogukond võib päästa elu. Turvakodud, nõustajad, sõbrad – oleksin ma varem teadnud, kui oluline see on…
- Seadused vajavad muutust. Me peame looma süsteemi, mis kaitseb, mitte ei süüdista.
- Tervenemine võtab aega. Ja see on okei. Pole vaja kiirustada.
- Teadlikkus ja haridus muudavad maailma. Kui räägime, siis muudame. Kui vaikime, jääb kõik samaks.
Ma usun, et igasugune muutus algab teadlikkusest. Kui tunned, et oled kinni mustrites, mis sind enam ei teeni – olgu need seotud suhte, töö või sisemise kriitikaga –, siis see on sinu kutse vaadata sissepoole. Küsida, mis lugu sa endale räägid… ja millist elu sa tahad selle asemele kirjutada.
Sest sina väärid rahu. Sina väärid armastust. Ja sina väärid elu, kus pole vaja karta.
Alusta väikestest sammudest. Küsi endalt täna:
💬 “Kuidas ma end päriselt tunnen?”
💬 “Mida ma täna enda heaks teha saan?”
See võib olla esimene samm kõige suurema muutuseni, mida sa eales oled kogenud.
Tule vaatama meie podcasti esimest hooaega siit: https://www.youtube.com/@Lissubellstuudio
Tule vaata meie e-poest eneseanalüüsi ja manifesteerimise tooteid: https://www.shoplissubellstuudio.ee/
Tule liitu meie kogukonnaga Facebookis: https://www.facebook.com/groups/eneseanalyysijamanifesteerimisekogukond
Tule liitu meie Patreoniga, kus meil on käimas 20-päevane ühine teekond: https://patreon.com/lissubellstuudio
Lissubell stuudio 
Leave a comment